HIV-test


Miks peaksime end testima?


Kui inimesel on kahtlus, et ta on nakatunud HI-viirusega, on HIV-test ainus võimalus oma kõhklustele lõpp teha. Sellega peaks kaasnema ka põhjalik arstipoolne nõustamine.

HI-viirus on muutunud ülemaailmseks epideemiaks. Ka praegu levib see aina laiemalt ja laiemalt ning ei puuduta enam ainult riskigruppe. Seepärast on kõigil inimestel oluline teada, kas nad on nakatunud või mitte. Niiviisi suudab meist igaüks kaasa aidata selle surmava haiguse leviku ennetamisele.

Petlik vaikus
Reeglina ei märka nakatunud inimene aastaid, et kannab HI-viirust (välja arvatud erand, kui esimeste nädalate jooksul pärast nakatumist tekib gripilaadne haigus). Seda võib nimetada petlikuks vaikuseks, sest juba sellel sümptomitevabal perioodil, mis kestab keskmiselt kümme kuni kaksteist aastat, on nakatunud inimene haiguse edasikandja. Vastuse küsimusele, kas inimene on nakatunud või mitte, saab anda ainult HIV-test. Need, kes on lasknud end testida, käituvad vastutustundlikult nii teiste kui enda suhtes.

Test pole kunagi mõttetu
Kujutame endale ette situatsiooni, et testi teinud inimene on täiesti terve ehk HIV-negatiivne. Selline HIV-testi tulemus kinnitab viiruse puudumist väga suure kindlusega, viimast eeldusel, et soovituslik ooteaeg (loe täpsemalt allpool) enne testi tegemist on möödas. Kõik hirmud ja ebakindlad tunded võib nüüd unustada. Kui sellises situatsioonis järgneb ka asjakohane nõustamine, on võimalik panna alus patsiendi vastutustundlikule käitumisviisile (mis toob kaasa riskisituatsioonidest hoidumise).

Kujutame ette aga hoopiski teist olukorda – inimene on nakatunud, ta on HIV-positiivne. Reeglina teeb selline inimene kõik, et viirust mitte edasi levitada. Keegi ei tahaks ju nakatada enda partnerit, kallimat või põhjustada HIV-positiivse lapse sündi. Samas saavad õigeaegsest ravist (mis suudab edasi lükata lõplikku faasi AIDS) kasu ainult need inimesed, kes teavad, et on HIV-positiivsed. Kuna AIDS-iga kaasneb rohkelt tüsistusi, mängib haiguse varajane tuvastamine olulist rolli. Viirusega kaasnevaid ilminguid on võimalik aja jooksul ravida ja suurt osa kannatustest saab vältida. HIV-positiivne inimene, kes usaldab end kompetentse meditsiinilise hoole alla, võib elada kauem ja paremini kui see, kes viivitab kuni AIDS-i väljaarenemiseni.

Meie soovitus on, et laseksid end testida arstil, keda usaldad, et testile saaks järgneda põhjalik nõustamine.

Ravida koheselt ja õigete meetoditega
Kui HIV-positiivne inimene haigestub teistesse nakkushaigustesse, toob see kaasa viiruse kiire paljunemise, mis omakorda viib immuunsüsteemi jätkuva nõrgenemiseni. Enamasti kahjutud haigused (näiteks ohatised) võivad võtta äärmiselt tõsise käigu. Paljusid haigusi, näiteks kõhulahtisust, tuleb seepärast ravida varajasemas faasis.

Arst peab teadma, kas ta patsient on HIV-positiivne või mitte. Ainult sel juhul suudab ta panna õigeid diagnoose ja anda sobivat ravi. Näiteks väga sageli HIV-positiivsetel esineva kopsupõletiku tüübi pneumotsüstilise pneumoonia (PCP) puhul tuleb kasutada hoopis teisi ravimeid kui tarvitatakse nii-öelda tavalise kopsupõletiku puhul. Ajal, mil PCP-d raviti kui tavalist kopsupõletikku, surid peaaegu pooled HIV-positiivsed patsiendid. Kuid nüüd, juhul kui suudetakse haigus varakult diagnoosida ja anda õiget ravi, sureb vähem kui 5% patsientidest.

Olles teadlik, et patsient on HIV-positiivne, suudetakse ravida ka varakult diagnoositud viiruslikku silmahaigust (CMV ehk tsütomegaloviirusnakkus). AIDS-i põdevatel inimestel esineb seda sageli, kuid õigeaegne ravi võib neid päästa pimedaks jäämisest.

Iga minut on oluline
Kõik, kes lükkavad edasi HIV-testi tegemist, riskivad hindamatu raviaja kaotamisega (juhul, kui test peaks olema positiivne).

On teisigi põhjusi, miks test tuleks teha. Kindlate kaitsepookimiste puhul, näiteks kui reisite välismaale, peab arst HIV-positiivse patsiendi raviks rakendama hoopis teistsuguseid meetodeid, kindlustamaks niiviisi, et haige ei satu veelgi suuremasse ohtu. Sama kehtib suuremate operatsioonide kohta, mis kujutavad endast immuunsüsteemile ränka katsumust. Pidades silmas patsiendi huve, tuleb operatsiooni laad valida äärmiselt ettevaatlikult.

Arsti nõuanded on olulised
Ainult sel juhul, kui HIV-positiivne inimene teab, et on nakatunud, saab ta oma tervise kaitsmiseks kasutada kindlaid ettevaatusabinõusid. Kui paljud inimesed on teadlikud näiteks sellest, et kodulinnud võivad oma väljaheidetega põhjustada HI-viiruse kandjale ohtlikke seenhaigusi, või sellest, et kassiliiv ja muld lillepottides toovad kaasa sarnaseid riske? Alkohol, sigaretid ja narkootikumid on veelgi kahjulikumad, kuna nõrgestavad immuunsüsteemi. Toorest lihast ja teistest toiduainetest, mis võivad olla nakatunud salmonelloosiga, tuleks rangelt hoiduda. Vältima peaks ka toorest kala, austreid ja teisi mereande. Majonees ja kastmed, mis on jäetud liiga kauaks seisma, on samuti ohtlikud. Tervislik toitumine, rikas nii kalorite kui vitamiinide poolest, on aga äärmiselt soovituslik.

Kontaktid patogeenide (bakterite) kandjatega, näiteks tuulerõuged või tuberkuloos, võivad osutuda väga ohtlikuks. Reisid riikidesse, kus on madal hügieenistandardite nõue (eelkõige troopilised maad), võivad kaasa tuua keskmisest kõrgema infektsiooni ohu. Ravimite võtmist eelneva arstliku konsultatsioonita tuleks vältida, sest see võib kaasa tuua kõrvalmõjusid või immuunsüsteemi nõrgenemise. Paljud inimesed ilmselt ei tea, et raske füüsiline pingutus ja stress, samuti päevitamine värskes õhus või solaariumis, võivad nõrgendada immuunsüsteemi, mis kiirendab AIDS-i puhangut.

Kõik loetletud punktid räägivad HIV-testi tegemise poolt. Kuid olemas on ka kaugemale ulatuv põhjus. Juba mitmeid aastaid on kättesaadavad viirust pärssivad ravimid (ARV-ravi). Neid kasutades on võimalik leevendada HIV-positiivse patsiendi haiguskulgu.

Millal peaks end testima?

  • Juhul, kui sinu eelnev eluviis on olnud riskirohke (näiteks sõltuvus narkootikumidest või sagedane partnerite vahetamine)
  • Mõlemad partnerid suhte alguses
  • Inimesed, kes soovivad last saada
  • Naine raseduse alguses
  • Enne kaitsepookimisi
  • Kui teile tehti vereülekanne enne 1985. aastat
  • Enne suuremat operatsiooni
Test tuleks sooritada kõige varem 2-6 nädalat pärast võimalikku nakatumist ja negatiivse tulemuse korral peaks seda kordama kolme kuu möödudes. Korduvat testi pole mõtet teha neil, kes juba teavad, et on viiruse kandjad.

Antiretroviiruslik ravi (ARV-ravi)


Praegu kasutatakse HI-viirusega võitlemiseks pöördtranskriptaasi inhibiitoreid ja proteaasiinhibiitoreid. Pöördtranskriptaasi inhibiitorid takistavad kaudselt inimese keha peremeesrakus viiruse genoomide ühinemist, blokeerides DNA sünteesiks olulise ensüümi pöördtranskriptaasi. Proteaasiinhibiitorid blokeerivad proteaasi, keskset ensüümi, mis vastutab uute viiruste tekke eest. Tänapäeval kasutatakse neid ravimeid kombineeritult. Mõlemad aitavad viiruste arvu nii veres kui ka lümfisõlmedes madalal hoida ja aeglustavad niiviisi viiruse arengut. Viimastel aastatel on HIV-i ravis jõutud suurte edusammudeni. üheksakümnendate alguses kasutati antiretroviiruslikku teraapiat ainult kaugele arenenud HIV-i faasis. Praegust ravi alustatakse varakult, lootuses peatada viiruse edasine areng ja immuunsüsteemi häving, suruda maha HI-viiruse erivariantide pidev kujunemine ja vähendada infektsiooni riski. Uuringud on näidanud, et antiretroviirusliku raviga on võimalik märkimisväärselt vähendada HIV-positiivse raseda naise riski kanda haigus lapsele edasi.

Praegu kasutatakse ravis kahte erinevat pöördtranskriptaasi inhibiitorit ja ühte proteaasiinhibiitorit. Esimese hulka kuuluvad AZT (Retrovir®), Lamivudin ( 3TC®), ddI (Videx®) või ddC (Hivid®). Proteaasiinhibiitorid on Indinavir (Crixavan®) või Nelfinavir (Viracept®).

Ravimprofülaktika AIDS-i puhul
Profülaktika püüab ennetada või vähemalt edasi lükata AIDS-i faasi tüüpilist nakkust – oportunistlikku nakkust. See ravivorm võitleb ainult sümptomitega, kuid ei ravi HIV-i ennast ega suuda peatada immuunsüsteemi hävinemist.

Kindel profülaktiline protseduur oportunistliku viiruse vastu sõltub haiguse faasist. Kasutatakse erinevaid ravimeid, näiteks Bactrimi® pneumotsüstilise pneumoonia (PCP) puhul.

PEP (Post-exposure Prophylaxis) ravimid
Juba aastaid töötavad meditsiinitöötajad riskisituatsioonis, kuna võivad vigastuste korral (näiteks süstla kasutamisel) nakatuda HIV-iga. Taolise õnnetuse korral peavad nad läbima 2- kuni 4-nädalase anti-HIV ravimite kuuri. See on vähendanud nakatumise riski 80% võrra.

Alates 1997. aastast on selline ravi Šveitsis kättesaadav ka inimestele, kes võivad olla nakatunud kaitsmata seksuaalvahekorrast HIV-positiivse partneriga. Praeguseks on ravi efektiivsusest veel vähe teada, välja arvatud fakt, et seda tuleks alustada võimalikult kiiresti. Ideaalne oleks juba mõned tunnid pärast vahekorda, kuid kindlasti mitte hiljem kui 72 tunni möödudes, sest vastasel juhul on HIV jõudnud kehas levida. Medikamente tuleb võtta 2 kuni 4 nädalat ja neil on tugevad kõrvalmõjud. Otsus kirjutada välja PEP-ravimid nõuab arstilt tõsist kaalumist, sest antiretroviiruste pikaajalisest mõjust tervele organismile pole siiani veel midagi teada.

Tähtsaim usaldusisik – sinu arst
Usalda oma arsti. Ta on ekspert ja seepärast ideaalne usaldusisik. Ta toetab sind ja saab vajadusel ühendust võtta erinevate spetsialistidega. Loomulikult on sinu arst andnud ka Hippokratese vande.

Testi sooritamine on oluline kõigi jaoks


Ainult need inimesed, kes on enda nakatumisest teadlikud, saavad käituda vastutustundlikult nii enda kui teiste suhtes.
  • Nakatunud inimesed peaksid oma olukorrast informeerima kõiki endiseid seksuaalpartnereid, et neilgi oleks võimalus end koheselt testida ja saada meditsiinilist nõustamist. Niiviisi saab kindel olla, et tänapäeval olemasolevad ravimid jõuavad ka nendeni ja nad saavad abi haiguse varajasemas faasis. Samuti välistab teadmatusest haiguse edasikandmist.

  • HIV-positiivne inimene peab informeerima oma praegust seksuaalpartnerit. Turvaline käitumine toob endaga kaasa hoidumise seksuaalvahekorrast ja kokkupuutest kehavedelikega. Kondoomid küll vähendavad edasikandumise riski, kuid ei välista seda täielikult. Inimene, kes ei soovi muuta enda riskantset käitumisviisi, peaks alati kasutama kondoomi.

  • Seksuaalvahekorras kahe HIV-positiivse inimese vahel tuleks kasutada kondoomi, et vähendada riski nakatuda teiste patogeensete organismidega (süüfilis, herpes, hepatiit jne) või eriti virulentse HIV-tüvega.

  • Nakatunud inimesed peavad haigusest informeerima enda arste, hambaarste ja teisi meditsiinitöötajaid, et ka nemad saaksid vastavalt käituda.

  • HIV-positiivsele inimesele on keelatud vere-, organite- ja spermadoonorlus.
Ülaltoodud punktid peaksid olema kõigile hooliva ja teistega arvestava käitumise iseenesest mõistetavaks aluseks.





©Centers for Disease Control and Prevention (CDC)
©Translation: AIDS Information Switzerland
Last updated: 22/01/2007